München ja Alpid

Hetked peatusid korraks meie varasuvisel (mai esimene nädal) reisil imelistesse Alpidesse.
Meie reis sai alguse Münchenist, kus meid võõrustas 2 päeva Rosa. Kohe varakult laupäeva hommikul olime juba Münchenis kohal ning seiklused võisid alata. Lennujaamast rongijaama oli u. 40 min sõita ja kuna rong oli kohe-kohe väljumas, siis jõudsin mina suure ähmiga osta ainult ühe pileti. Omastasin selle kohe endale, sest osaliselt oli „süüdi“ selles Maria ja väga dzentelmennilikult võtsin ma selle endale. Sellest hoolimata sai sellest 40 minutist tõeline adrenaliinipomm, sest kogu aeg oli millegipärast minul tunne, et olen ilma piletita.

Kohe Münchenis sai sisse õnnistatud maasikatordi ja kohviga Rosa rõdu. Seejärel suundusime linna avastama, millest kujunes tegelikult rohkem õlleka trip. Nägime keset linna jõe peal surfavaid mehi (ja naisi), Müncheni kuulsaimat biergarten’it ja muidu ilusaid parke. Pühapäeval külastasime erinevaid muuseume ja kohvikuid. Leidsime, et München on ikka palju kihvtim kui Frankfurt.

Esmaspäeva hommikul asusime aga teele shveitsi poole sihiks Alpid. Tegime peatusi St Gallenis ja Churis ning käisime ka kuulsas Heididorf’is. Viimane pidavat olema tüüpiline Shveitsi küla/maja, kuid antud juhul oli kõige ilusaim asi selle juures matk sinna „külakesse“. Chur ja St Gallen millegi erilisega silma ei torganud. Meie esimene ööbimiskoht oli Churist u. 30km kaugusel mägedes. Meie väike Punto ei tahtnud aga kuidagi mäest üles minna ja minu algsed kahtlused said kinnitatud. Meie „kodu“ oli 1300m peal ja kuidagi tavatu oli näha lund. Seda ei olnud küll palju, kuid Eesti tuli kohe meelde. Kerge tagasilöögi andis ka õhtusöök, kuna kellaaeg oli hiline ja ainuke avatud söögikoht oli suletud hooaja tõttu mingisugune suusakeskuse hotell-restoran. Valik oli seal aga väga nigel. Meie lohutuseks saime kodus teha kaminasse tule ja eelnevalt ostetud viinamarjad ja prosecco panid kõik eelneva unustama. Ja uni oli väga hea arvestades asjaolu, et maja oli aastast 1700 ja teise korruse põrandas olid 5cm vahed ning kõik paistis-kostis läbi.

Hommikul plaanisime varakult sõitma hakata meie järgnevasse sihtpunkti – Interlaken’isse. Plaanitud 150km asemel sai ca 300, sest olime kodutöö tegemata jätnud. Hommikust süües vaatas meie host meile suhteliselt üllatunult otsa, kui me talle oma sõidumarsruudi avaldasime. Selgus, et meie teekond pidi minema üle mountain passi, mis aga nädal tagasi oli veel suletud olnud. Tädi otsis aga kohe kuskilt telefoni numbri ja uuris järgi, et kas äkki on vahepeal tehtud lahti. Ei olnud. Siiski arvas ta, et teine seal lähedal ja madalamal mäel asuv mountain pass peaks olema avatud. Nii me siis plaanisime sõita sinna kohale lootuses, et me ikka saame üle. Kohapeal selgus siiski fakt, et ka seal oli tee peal veel meeter lund ja läbisõit võimatu. Nii meil siis ei jäänud muud üle kui sõita tuldud teed pidi tagasi ja „ümber“ mägede hoopis minna. Õnneks oli enamus teed kiirtee ja lõppkokkuvõttes me suurt ei kaotanud. Pigem võitsime, sest eelmisel päeval nägime tee ääres ühte outlet village’t ja mõtlesime lohutuseks väikese shopingu teha. Enne Interlaken’it läksime aga veel läbi Luzern’i linnast ja tegime kerge eine. Luzern pidavat olema kuulus oma vanade ja hästi säilinud katustega jalakäijate sildade poolest, kuid meile see väga suurt muljet ei avaldanud. Oma järve äärse asupaigaga meenutas see aga Zürich’it. Edasi läks meie teekond ööbimiskohta, mis pidi olema päris järve kaldal. Seda ta ka oli. Ja milline lummav kooslus nii järvest kui selle ümbrusest see kõik oli – mägede taustal helesinine vesi. Hoolimata kergest vihmasajust ja pilvisest ilmast tegime väikese jalutuskäigu mööda järve kallast. Hiljem tegime aga juba suuri plaane, kuhu matkama minna ja mida järgneval kahel päeval teha.

Väike polnud meie pettumus, kui hommikul ärgates vaatas meile aknast vastu hall ja sombune ilm. Lootsime, et päike tuleb välja ja saame ka kordki ilusat ilma. Sellest hoolimata sõitsime Grindelwaldi, et ehk on kõrgemal mägedes veidi selgem ilm ja saame ka matkata. Kahjuks nii see ei olnud. Siiski otsustasime teha vihmast hoolimata ühe väikese matka Isenfluh’ist Sulwaldi. Matkarada osutus vägagi järsuks nõlvaks olema ja enamuse ajast ronisime ülespoole. Sulwald asus 1500m ja kui poleks olnud pilvist ja sombust ilma, siis oleks meile kindlasti väga ilus vaade sealt avanenud. Pärast seda käisime Interlaken’is veidi keha kinnitamas ja panime plaaniks minna teha üks väike matk, mille olime plaaninud järgmiseks hommikuks ja mis oli kohe meie kodu lähedal. Õnneks oli õhtuks kella 6ks ilm veidi selgemaks läinud. Siiski leidsime end mingil hetkel täiesti pilve sees. Suutsime ka veidi rajalt kõrvale kalduda ja lõpp-punkti me ei jõudnudki, sest tee läks niivõrd märjaks ja mets tihedaks. Pealegi oli kellaaeg ka juba hiline ning pimedus polnud kaugel. Teel mäest alla nägime aga kahte hirve, kes meid nähes panid tuhat nelja jooksu ja Svenil ei õnnestunud neid kaadris tabada. Seda muidugi sellepärast, et suure ähmiga vajutas ta fotoka välja kuigi ise arvas, et see sai just sisse lülitatud. Mägede õhk ei tee siiski pead selgemaks..Kuna ööbisime samas kohas, siis panime järgmiseks päevaks plaani „no matter what“ minna vallutama Kleine Scheidegg’i. See pidi olema umbes 3 kuni 3.5 tunnine matk Grindelwaldist 1000m pealt Kleine Scheidegg’i 2000m peale. Sihtpunkti me kohale ei jõudnud, sest nagu Marial said jalad märjaks. Jällegi selgus, et meil oli kodutöö tegemata, sest mai alguses pole veel 2000m pealt lumi sulanud ja tegelikult tuli lumimeile vastu juba 1800m peal. Nii me siis läksime umbes 100m veel kõrgemale, kuid andsime alla, sest meil polnud aimugi, mis ees veel võib tulla ja võttes arvesse, et meil olid tossud (minul küll madalad matkajalatsid) jalas, siis lumes sumpamine ei olnud just kõige meeldivam. Kahjuks on meil tehtud mõned üksikud pildid sellest matkast, sest me tahtsime fotoka niigi tühja akut säästa ja teha pilte ülevalt mäetipust, kuhu me siiski ei jõudnud. Tagasi alla jõudes olid põsed punased ja enesetunne ikkagi väga hea.

...